Rita Nõmmela ja Mare Saag (Tartu Ülikool)
Adenoididest
Termin „adenoidid“ (adenoides) tähistab adenoidseid vohandeid e lümfoepiteelkoe
suurenemist ninaneelus e suurenenud neelumandlit.
Neelumandel areneb välja 7. lootekuu jooksul ja võib suureneda 5.–7. eluaastani, täites kogu ninaneeluvalendiku.
Seejärel,13.–14. eluaastaks, neelumandel järk-järgult taandareneb ja ninaneel avardub. Lümfoepiteelkoe vohandeid esineb harva ka täiskasvanutel, olles üheks HIV-nakkuse varaseks tunnuseks.
Adenoidid lapseeas väljenduvad suuhingamisega kompenseeritud ülemiste hingamisteede stenoosina, mida kas ei märgata üldse või mille tegelikku põhjust ei kahtlustata.
Adenoidide tüsistused väljenduvad mitmeti.
Mädatüsistuste korral annab antibakteriaalne ravi näilise, ajutise tulemuse, mistõttu pahatihti piirdutakse sümptomaatilise raviga ja haiguse retsidiveerumist või krooniliseks muutumist seostatakse kas ravimi ebapiisava kasutusaja või bioloogilise ebaefektiivsusega.
Sellest tuleneb ka adenoidide olemasolu alahindamine ning haigetele lastele etiopatogeneetilise ravi määramata jätmine.
Tüsistumata adenoidid lapseeas väljenduvad järgmiste sümptomitena:
¤ suuhingamine;
¤ nohisemine;
¤ norskamine;
¤ nasaalne kõne.
Kõik need sümptomid avalduvad kliiniliselt varjatud kujul.
Suu minimaalne avatus 1–2 mm on täiesti piisav ülemiste hingamisteede stenoosi kompenseerimiseks ja nohisemise kaotamiseks, kuid sellest ei piisa, et lapsevanem märkaks mittefüsioloogilist hingamist.
Nasaalne kõne on samuti varjatud, sest varases staadiumis avaldub see vaid üksikute häälikute väheses moondumises, millele hiljem, logopeedilise häire süvenemisel, omistatakse vaid isikupärasuse tähendus.
Lapse norskamine kui haigusliku seisundi väljendus ning selle tingitus adenoididest ei ole samuti leidnud küllaldast tähelepanu ega arusaamist, mistõttu adenoidide kindlakstegemine ka selle sümptomi põhjal on komplitseeritud.
Seega ei ole adenoidide sümptomid, samuti adenoidide lokaalsed tüsistused alati aluseks laste suunamisel konsultatsioonile kõrva-nina-kurguarsti juurde.
Tüüpilisemaks adenoidide lokaalseks tüsistuseks on põletiku– adenoidiidi lisandumine, väljendudes lapseea kroonilise ja/või retsidiveeruva nohuna.
Pidev või sage nohu lapsel simuleerib külmetushaigust või viirusinfektsiooni. Kodus räägitakse siis nõrga tervisega lapsest, mis tähendab lapse ilmajätmist kõigist karastuslikest ning kehalistest harjutustest, mis võiksid ja peaksid tema vastupanuvõimet tõstma. See on periood, mil lähedased püüavad anda lapsele magusat süsivesikuterikast toitu, vaesestades sellega nii lapse dieeti kui ka isu, mille tagajärjel patoloogilised muutused aina süvenevad ning arsti nõuannet vajatakse enamasti muude elundite põletikulist laadi tüsistuste tõttu.
Adenoidide tüsistused muudes elundites tekivad lapseeas obstrueeriva ja infektsioosse mehhanismi pikaajalise koostoimimise tagajärjel ja väljenduvad järgmiste tervisehäiretena:
¤ keskkõrvahaigused;
¤ nina- ja ninakõrvalurgete haigused;
¤ alumiste hingamisteede haigused;
¤ näokolju muutused: kõrge kitsas suulagi, etteulatuvad ülemised lõikehambad;
¤ hambumusanomaalia, väike alalõug, lamenenud nina-huulevoldid, sissetõmbunud ninatiivad;
¤ muud somaatilised ja vegetatiivsed häired;
¤ intellekti ja vaimse arengu pidurdumine: hüpoksia põhjustab öösel rahutut, häiritud und; päeval väsimust, apaatiat, loidust, tujukust, isutust, halba õppeedukust.
Et kõik eespool toodud tervisehäired lastel seostuvad adenoididega, on põhjuse varane avastamine koos järgneva diagnoosimise ja adenoidide eemaldamisega hädavajalik nii lapse tervise kui ka lapsevanemate normaalse tööhõive tagamiseks.
Termin „adenoidid“ (adenoides) tähistab adenoidseid vohandeid e lümfoepiteelkoe
suurenemist ninaneelus e suurenenud neelumandlit.
Neelumandel areneb välja 7. lootekuu jooksul ja võib suureneda 5.–7. eluaastani, täites kogu ninaneeluvalendiku.
Seejärel,13.–14. eluaastaks, neelumandel järk-järgult taandareneb ja ninaneel avardub. Lümfoepiteelkoe vohandeid esineb harva ka täiskasvanutel, olles üheks HIV-nakkuse varaseks tunnuseks.
Adenoidid lapseeas väljenduvad suuhingamisega kompenseeritud ülemiste hingamisteede stenoosina, mida kas ei märgata üldse või mille tegelikku põhjust ei kahtlustata.
Adenoidide tüsistused väljenduvad mitmeti.
Mädatüsistuste korral annab antibakteriaalne ravi näilise, ajutise tulemuse, mistõttu pahatihti piirdutakse sümptomaatilise raviga ja haiguse retsidiveerumist või krooniliseks muutumist seostatakse kas ravimi ebapiisava kasutusaja või bioloogilise ebaefektiivsusega.
Sellest tuleneb ka adenoidide olemasolu alahindamine ning haigetele lastele etiopatogeneetilise ravi määramata jätmine.
Tüsistumata adenoidid lapseeas väljenduvad järgmiste sümptomitena:
¤ suuhingamine;
¤ nohisemine;
¤ norskamine;
¤ nasaalne kõne.
Kõik need sümptomid avalduvad kliiniliselt varjatud kujul.
Suu minimaalne avatus 1–2 mm on täiesti piisav ülemiste hingamisteede stenoosi kompenseerimiseks ja nohisemise kaotamiseks, kuid sellest ei piisa, et lapsevanem märkaks mittefüsioloogilist hingamist.
Nasaalne kõne on samuti varjatud, sest varases staadiumis avaldub see vaid üksikute häälikute väheses moondumises, millele hiljem, logopeedilise häire süvenemisel, omistatakse vaid isikupärasuse tähendus.
Lapse norskamine kui haigusliku seisundi väljendus ning selle tingitus adenoididest ei ole samuti leidnud küllaldast tähelepanu ega arusaamist, mistõttu adenoidide kindlakstegemine ka selle sümptomi põhjal on komplitseeritud.
Seega ei ole adenoidide sümptomid, samuti adenoidide lokaalsed tüsistused alati aluseks laste suunamisel konsultatsioonile kõrva-nina-kurguarsti juurde.
Tüüpilisemaks adenoidide lokaalseks tüsistuseks on põletiku– adenoidiidi lisandumine, väljendudes lapseea kroonilise ja/või retsidiveeruva nohuna.
Pidev või sage nohu lapsel simuleerib külmetushaigust või viirusinfektsiooni. Kodus räägitakse siis nõrga tervisega lapsest, mis tähendab lapse ilmajätmist kõigist karastuslikest ning kehalistest harjutustest, mis võiksid ja peaksid tema vastupanuvõimet tõstma. See on periood, mil lähedased püüavad anda lapsele magusat süsivesikuterikast toitu, vaesestades sellega nii lapse dieeti kui ka isu, mille tagajärjel patoloogilised muutused aina süvenevad ning arsti nõuannet vajatakse enamasti muude elundite põletikulist laadi tüsistuste tõttu.
Adenoidide tüsistused muudes elundites tekivad lapseeas obstrueeriva ja infektsioosse mehhanismi pikaajalise koostoimimise tagajärjel ja väljenduvad järgmiste tervisehäiretena:
¤ keskkõrvahaigused;
¤ nina- ja ninakõrvalurgete haigused;
¤ alumiste hingamisteede haigused;
¤ näokolju muutused: kõrge kitsas suulagi, etteulatuvad ülemised lõikehambad;
¤ hambumusanomaalia, väike alalõug, lamenenud nina-huulevoldid, sissetõmbunud ninatiivad;
¤ muud somaatilised ja vegetatiivsed häired;
¤ intellekti ja vaimse arengu pidurdumine: hüpoksia põhjustab öösel rahutut, häiritud und; päeval väsimust, apaatiat, loidust, tujukust, isutust, halba õppeedukust.
Et kõik eespool toodud tervisehäired lastel seostuvad adenoididega, on põhjuse varane avastamine koos järgneva diagnoosimise ja adenoidide eemaldamisega hädavajalik nii lapse tervise kui ka lapsevanemate normaalse tööhõive tagamiseks.